SÕLMKÜSIMUS ⟩ Milline loom on parim isa?
- Helen Laas
- Nov 8, 2025
- 1 min read
Loomariigis ei teata, et 9. novembril tähistab suur osa inimkonnast isadepäeva, kuid isarollis tuleb olla ka teistel imetajatel, lindudel ja kaladelgi. Ning mõnigi neist näib pingutavat oma järglaste pärast rohkem kui homo sapiens.
Juhtub harva, et riigikogu ruumides saab rääkida ogalikest ja merihobukestest, kuid vahel siiski. Endine Tallinna loomaaia direktor ja bioloogiadoktor Tiit Maran, kes on viimased aastad teinud hoopis parlamendiliikme tööd, esitab suures saalis majandus- ja tööstusministrile oma küsimuse ja põikab siis sisse riigikogu kohvikusse, kus ajakirjanik on sooja võileiva (1,50 eurot) ja cappuccino’ga(4 eurot) mõnusalt tubli pool tunnikest veetnud.
Ja just ogalik, see tilluke luuplaadikestega kaetud kala, keda Eestis on ajalooliselt söödud vaid näljaaegadel ja nimetatud halvakspanevalt ka sitapiigiks, väärib isadusest rääkides erilist esiletõstmist. Nii nagu mõni teinegi luukala, valmistab isane ogalik esmalt ette pesa ja meelitab emase siis sellele kudema. Kui mari heidetud, ajab isane ogalik aga emase minema (võib-olla selleks, et too kudemisest kurnatuna marja kohemaid põske ei pistaks) ning asub ise hoole ja armastusega marja eest hoolitsema, liigutades usinalt oma rinnauimi, et vesi kogu aeg voolaks ja arenevatele teradele värsket hapnikku juurde tooks.
Veelgi erilisem on isaroll merihobukestel, keda Läänemeres ei leidu, küll aga soojemates vetes. Isane merihobu nimelt koguni «sünnitab»: emane merihobuke poetab oma munarakud vastavasse pauna isase merihobu kehal ning sellest hetkest alates on järglaste eest hoolitsemine täielikult isase vastutusel.
