On öö, on võsastunud metsatukk elumajade lähedal. Läbi võseriku kahlab taskulambiga endale teed valgustades üksildane daam, heites aeg-ajalt selja taha murelikke pilke. On ilmne, et ta ei tunne end tolles kandis sugugi koduselt, kuid miski – tugevam kui inimtühja paiga tekitatud kõhedus ja päevatöö väsimus – on ta siia võpsikusse siiski ajanud.
Paraku ei välgu lambi valgusvihus kusagilt vastu rohekaid silmi. Mis siis ikka – katsed leida kodutut kassi, kes kusagil seal kandis pesitseb, jätkuvad järgmisel päeval.
See ühes eestikeelse sotsiaalmeedia paljudest kassigruppidest tehtud postituse ümberjutustus illustreerib omajagu kassiaktivistide pingelist, eriskummalistest rõõmudest ja tagasilöökidest täidetud elu. Selles elus on enesestmõistetavad sellised terminid ja väljendid nagu «püügipuur», «toitesegu», «hoiukodu», «päriskodu» ja «kõik vajalikud protseduurid» (viimane viitab üldiselt kassi vaktsineerimisele, kiibistamisele, ussirohu andmisele ja, kui kassi vanus vähegi juba lubab, siis ka steriliseerimisele või kastreerimisele).