Kiisupojale oleks kasulikum oma ema hoole all elada esimesed neli elukuud. Paraku kiirustavad inimesed kassiabiorganisatsioone takka, sest tahavad just pisikesi ja nunnusid beebisid ning veidi suurematele enam soovijaid ei jätku. Eriti õnnetus olukorras on must-valge karvkattega kassid. MTÜ Cats Help jagab oma kogemust.
Hiljuti tagastati MTÜ-le kaks kassivabrikust pärit siiamit, kes juba mitu kuud olid veetnud samas kodus. Paraku kõik kodud ja kassid ei sobi omavahel kokku ning sel juhul ongi ainus lahendus kiisudele uus, sobivam kodu otsida.
Loomulikult oli pere kurb ning emotsionaalne, sest eks ka nemad lootsid, et kiisudest saavad uued pereliikmed ning jõudsid neisse juba kiinduda. Nad avaldasid soovi - eeskätt just laste pärast - võtta koju kassipoeg. Tegelikult mitte lihtsalt kassipoeg, vaid väga sõbralik, töökorras nurrumootoriga ning pailembene kassipoeg.
MTÜ vabatahtlik, kes kiisudele järele läks, pakkus selle jutu peale enda juures uut kodu ootavaid must-valgeid neljakuuseid kassipoegi, kelle tema lutibeebidena üles kasvatas ning kes peavad inimest oma emmeks.
Paraku aga selgus üsna kohe tõsiasi, mis peegeldab väga paljude inimeste arvamust.
„Neljakuune ei sobi. Nad on juba liiga suured.“ Enam-vähem nii see argument kõlas.
Taaskord tundub, et pole oluline mitte kassipoja iseloom kui selline, vaid see, et ta oleks pisike ja nunnu. Mille poolest on neljakuune kassipoeg kehvem, kui kahekuune pisibeebi?
Oluline teada:
Neljakuusel kassipojal on iseloom juba paremini välja kujunenud ning ta on saanud mitu vaktsiini, seega on tema tervis ja immuunsus tugevamad. Samas on nad loomult veel pisikesed titad. Lastega perede jaoks on oluline, et nad poleks enam nii haprad, kui need päris tillukesed beebid, sest sel juhul ei ole nii suurt ohtu, et laps talle kogemata liiga teeb.
On aru saada, et välimuse osas on inimestel teatud lemmikud, kuid miks on ikkagi nii, et must-valgeid hinnatakse kõige vähem ning paljud neist kasvavad hoiukodus suureks, ilma et neid keegi endale tahaks? Ehk oleks aeg sellist suhtumist muuta?
Arenenud riikides on kassipojad tihti emaga koos kuni kolmanda elukuuni, osad hoolivamad kasvatajad lasevad kassipoegadel isegi kuni neli kuud olla emmega. Ema aitab õpetada kassipojale vajalikke oskuseid eluks, õpetada oma jõudu tunnetama ning seda mängides haiget tegemata kasutama. Samuti emmega pikemalt koos olemine, emapiim, soojus aitavad kõik kaasa kassipoja immuunsuse ning närvisüsteemi korralikult välja arenemisele.
Eestis kahjuks on „kassiturul“ nii palju kodupaljundajate kassipoegi, kel loomulikult on vaja nii kiirelt kui võimalik poegadest lahti saada, seega selleks et konkurentsis püsida, peavad ka MTÜd kassipoegi siiski kahekuusena jagama, mis aga ei ole tegelikult kõige õigem kassipoja heaolust lähtudes.
